Üheksateist.

Sünnipäev siis. Reede oli avapauk sugulastega. Tüüpiline penskaritega istumine, jututeemas on eurokalkulaator ja maksud. Õnneks ma suutsin sealt varem välja hiilida ja Kati ja Janikaga Protestis väike siidripoiss enne töö-ööd teha. Oi, kuidas ma armastan oma tööd. Eriti kui kõik WC'd mõtlevad, et teeks massiv uputuse ja hakkaks ikka ropult üle ajama. Kohe armastusega kühveldasin seda ligi 7cm paksust veekihti väikse kühvlikesega. See selleks, kell 4 saime me Janikaga lahti ja tekkis ikka nii kaval idee minna Balousse, kus sai päris sassi tõmmatud. Balous sai isegi natuke seal töötamisest sosistatud. Mingil tundmatul kellaajal otsustas juba päris purjakil Nurr, et me nüüd lahkume. Mõeldud tethtud, tuigerdasime siis tema poole. Krissus panin ma ta ilusti magama. Hommikul kergelt pohmase näoga bussi oodates tulid mingid soome kutid ligi ja tahtsid mind pildistada, kuna mul pidavat omapärane stiil olema. Mida iganes. Trippisin siis rahulikult koju ja kebisin kaheks tunniks tuttu. Ärkasin, sättisin ja Korterisse. Seal olime alguses Holly, Meriti ja Nurriga, Max liitus ka meiega mõneks ajaks. Küllaltki rahulik oli kuni kümneni. Siis tuli veel veits rahvast, aga väga paljud otsustasid mu siiski üle lasta. No mis seal ikka. Sünnipäeva lõppu ma kahjuks ei mäleta, sest on enam kui kindel, et keegi sokutas mu joogi sisse miskit. See ei ole hea, ma ütlen. Pühapäev ja esmaspäev olid ametlikult kõige hullemad pohmaka päevad ja teisipäev algas mu elu juba üheksateistaastasena. Õhtul tulid issi, Anu ja Maarja läbi. Emme tegi sushit ka (mmmm)! Hiljem tulid Chärolin ja Triinu mulle soome kelguga järgi ja trippisime Triinu poole.I have never.. ja alkohoolikust Jänks olid põhiteemad. :D Kõige meeldejäävamad sünnipäeva kingitused on Hannese väike kunstiteos ja Harry Smithi poolt bookitud hotell Londonis. Tänud teile veel kord. See vist ongi kõik.


Besitos,
Cereza

Gossip girli maraton

See on see haigena kodus istumine ma ütlen. Olen juba teisi hooaja kaheksanda osa juures. Kogu see Manhattani teema seal paneb mind veel rohkem sinna poole pürgima. NYC gaaad i love it.Enne nii suure linna vallutamist tuleb natuke väiksematega leppida. London. Piletid on nüüd ostetud ja 21.01.11 on minek koos Janikaga. Can't wait. Natuke nukraks teem ainult se, et Kati meiega ei joini. Laupäeval juhtus tööl midagi eriti huvitavat. Ma nägin Liisut, oma lapsepõlve sõbrannat, keda ma pole nagu aastaid näinud. Meil on homme kohvidate Sfääris. On nii mõndagi millest rääkida.
xoxo Cherry Pop.  

kuidas?

Kuidas ma suudan üldse elus püsida, kui ainukesed inimesed, kes mulle jäänud on, kaovad varsti silmapiirilt? Seda kõike nii tühise põhjuse pärast. Ilma Kati ja Janikata on mul hetkel ikka väga raske oma elu ette kujutada. Nemad kahekesi on see, miks ma suudan koolis terve nädala vastu pidada, sest siis tuleb nädalavahetus ja nädalavahetus on meie aeg. See on aeg, kus ma tunnen ennast täiesti vabalt. Siis mind armastatakse selle pärast, kes ma olen, mitte selle pärast, kes ma olla võiksin. ALLAKÄINUD ÜHISKOND!

Lõpuks suutsin ennast kätte võtta

Ma olen plaaninud avaliku blogi alustasmist no nii kergelt paar aastat ja täna saigi siis algust tehtud. Täna hommiku selgus, et ma siiski ei jaksa sinna kooli ronida, aga ma mõtlesin kohe, et ei kavatse päev otsa lebotada, vaid hakkan asjalikuks. Koristasin oma toa ilusti ära ja jõudsin järeldusele, et nüüd võiks selle blogipoisiga ühele poole saada. Kõigele lisaks avastasin eile nii inspireeriva laulu, (eyes on fire - blue foundation)  mis lihtsalt ei lase niisama leboussi mängida. See vist olekski hetkel kõik.C ya.