Gossip girli maraton

See on see haigena kodus istumine ma ütlen. Olen juba teisi hooaja kaheksanda osa juures. Kogu see Manhattani teema seal paneb mind veel rohkem sinna poole pürgima. NYC gaaad i love it.Enne nii suure linna vallutamist tuleb natuke väiksematega leppida. London. Piletid on nüüd ostetud ja 21.01.11 on minek koos Janikaga. Can't wait. Natuke nukraks teem ainult se, et Kati meiega ei joini. Laupäeval juhtus tööl midagi eriti huvitavat. Ma nägin Liisut, oma lapsepõlve sõbrannat, keda ma pole nagu aastaid näinud. Meil on homme kohvidate Sfääris. On nii mõndagi millest rääkida.
xoxo Cherry Pop.  

kuidas?

Kuidas ma suudan üldse elus püsida, kui ainukesed inimesed, kes mulle jäänud on, kaovad varsti silmapiirilt? Seda kõike nii tühise põhjuse pärast. Ilma Kati ja Janikata on mul hetkel ikka väga raske oma elu ette kujutada. Nemad kahekesi on see, miks ma suudan koolis terve nädala vastu pidada, sest siis tuleb nädalavahetus ja nädalavahetus on meie aeg. See on aeg, kus ma tunnen ennast täiesti vabalt. Siis mind armastatakse selle pärast, kes ma olen, mitte selle pärast, kes ma olla võiksin. ALLAKÄINUD ÜHISKOND!

Lõpuks suutsin ennast kätte võtta

Ma olen plaaninud avaliku blogi alustasmist no nii kergelt paar aastat ja täna saigi siis algust tehtud. Täna hommiku selgus, et ma siiski ei jaksa sinna kooli ronida, aga ma mõtlesin kohe, et ei kavatse päev otsa lebotada, vaid hakkan asjalikuks. Koristasin oma toa ilusti ära ja jõudsin järeldusele, et nüüd võiks selle blogipoisiga ühele poole saada. Kõigele lisaks avastasin eile nii inspireeriva laulu, (eyes on fire - blue foundation)  mis lihtsalt ei lase niisama leboussi mängida. See vist olekski hetkel kõik.C ya.