Wednesday, March 30, 2011

Long time, so see.

Pole tõesti nii ammu kirjutanud. Busy busy life nagu alati. Uuel aastal on tegelikult nii palju muutunud. Mul on nagu uus hingamine lausa. Pasarahe üritan eelmisse aastasse jätta ja nüüd olen nagu täiesti uus inimene. Või ma vähemalt loodan seda.
Alustame siis algusest:
Soeng
Kui mul sünnipäeval olid veel pika pikad kiharad, siis nüüd on mul täitsa poisipea. Au ja kiitus muidugi oma fantastilisele juuksurile - Maarjale. Tema valitseb minu juuste üle. Praeguseks ajaks on mu pisikesed juba pikemad ja parema kõrva juures on üks pisike must salguke.






Töö
Korteriga sai lõpparve juba detsembris tehtud. See on küllaltki vana uudis. Nüüd olen ma siis Balou hunt.  Bashment Lounge - Pisike keldri urgas/ klubi. Paekivi all over this place. Alternatiiiiiiv, me like it. Ma olen väga rahul. Peod on head, muusika meeldib ja õhkkond on ka päris mõnna. Mul seal nüüd oma isiklik raadiosaatja, mis on eriti khuuuuul. "Cherry Vellele, Cherry Vellele", "Cherry kuuleb", "Palun, too ülesse baari jääd", "Ikka saab" Muidugi selle kuulmine põhimöllu keskel on küllaltki keeruline, aga suureks abiks on see ikka.

Moeshow
Minu kollektsioon - Smell of Spring
Modellina Laura kollektsioonis - Spekter
 
Kuna mu pisike trip fantastilisse sellissesse moelinna nagu London, oli nii ispireeriv, siis otsustasin teha enda isikliku moekollektsiooni. Enam ma sellist asja ette ei võta. Kohutavalt stressirohke on see üritus ikka. Nädala  aega unetuid öid, mis on täis ainult õmblemist on lihtsalt masendav. Modellideks olid siis Kiti, Liine, Laura-Liis'id, Susa. Nad olid päris tublid ja üldiselt jäin kogu üritusega rahule. Muidugi see meik neile eriti ei meeldinud. Õlivärvidega pläkerdasin ma kogu nende palja ihu ära. Jalad, käed, nägu - kõik, mis rahavale natukenegi näha oli, sai värviga kokku. Samas asi oli seda väärt, sest parima meigi auhind tuli koju. Minu nunnud Kati ja Janika käisid ka vaatamas, see tegi ikka südame soojaks. Ma olen isegi õnnelik, et ma edasi ei saanud, sest kogu seda ringi jooksmist ja närvitsemist ma uuesti läbi elada ei oleks tahtnud.

Peace ma lahkun lavalt, 
värskem kraam
coming soon.


C.

Wednesday, February 16, 2011

London 21-25.01.11

Esimene päev.
Reede õhtu kell 7 olime juba Nurriga lennujaamas. Väiksed Chek-in'id, passikontrollid ja 20.30 läks juba lend. Või noh, pidi minema, lennuk hilines üle poole tunni. Londonisse jõudesse tõmbasime kohe bussi peale, mis sõitis Victoria'sse. Sealt edasi sõitsime metrooga ja ja peale väikest ekslemist öises Londonis jõudsimegi oma hotelli. Seal ootas muidugi korralik üllatus. Harry oli teinud ainult bronninud meie toa, mitte maksnud. Peale väikest seletamist saime diili, et maksame ainult ühe öö eest ja hommiku selgitame välja, mis teema selle Harry kaardiga siis oli. Tuba oli keldri korrusel ja suht rotikas, aga mitte midagi, mida me üle ei oleks elanud. Väike siider enne tudisse minekut oli õhtu parim osa.
Teine päev.
Kõige sõgedam  shoppamise päev ever. Pigcocks, Hammersmith, Westfield (Nurr says: The Deth!) Tagasi hotelli jõudes ma ei tundnud ma enam oma jalgu. Viimati olid mu väikesed jallud sellises seisus suvel (Pirtal ja Korteris korraga töötamine)
Kolmas päev.
Põhirõhk oli vaatamisväärsustel: Big Ben, Tower Bridge, London Eye ja veel nipet näpet. Sportlased nagu me oleme, vantsisime enamus maad jala. Lõpuks siiski maandusime metroo peale. (armastan neid!!!!)
Koju jõudes jälle väike siider ja tudisse ära. Magushaput kana ma ei taha nt enam pikka aega näha. See oligi üks põhilisi asju, mida me sõime.
Neljas päev.
Alustasime Camden Town'iga. Meeletu turg igast alternatiiv inimestega. Holly oleks seal täiest arust ära olnud.  Ma jäin oma mõnusate sukkadega väga rahule, mis ma sealt ostsin. Hiljem tõmbasome Oxford'ile. Maailmakuulus shoppingu tänav siis. Meeletult palju poode=meeletult valusad jalad.
Viies päev
Tagasi Tallinnasse. Ma olin küll päris kurb. Just siis, kui ma Londoniga harjuma hakkasin, pidi juba tagasi lendama. See kohvritega trippimine on ikka täiega nõme. Ja ürita siis õige peatus üles leida. Sest ega need bussid. mis sind lennujaama peaks viima ei ole ju lihtsalt bus'i nime all. EI, need on mingid coach'id hoopis. Lõpuks me leidisime siiski õige koha ja jõudsime isegi ilusti lennujaama. Üllataval kombel ei olnud meil isegi kohvris eriti ülekilosid. Ma viskasin oma platvormid jalga ja ühe kampsiku selga ja rohkem polnudki vaja. Lend ise oli väga rahulik. Maandumised ja kõik jutud olid marurahulikud.
Üleüldiselt...
.. jäin ma oma väikese shoppingu tripiga väga väga rahule. Ma tõesti sain meeletult väikse raha eest meeletult mõnusaid asju. London ise oli ka vapustav. Suured linnad ja mina, me lihtsalt sobime kuidagi :D Kui finants vähegi võimaldaks, siis ma võtaks hea meelega aastas korra sellise tripi ette.




Cheers mates!