Long time, so see.

Pole tõesti nii ammu kirjutanud. Busy busy life nagu alati. Uuel aastal on tegelikult nii palju muutunud. Mul on nagu uus hingamine lausa. Pasarahe üritan eelmisse aastasse jätta ja nüüd olen nagu täiesti uus inimene. Või ma vähemalt loodan seda.

Alustame siis algusest:

Soeng

Kui mul sünnipäeval olid veel pika pikad kiharad, siis nüüd on mul täitsa poisipea. Au ja kiitus muidugi oma fantastilisele juuksurile - Maarjale. Tema valitseb minu juuste üle. Praeguseks ajaks on mu pisikesed juba pikemad ja parema kõrva juures on üks pisike must salguke.

Töö

Korteriga sai lõpparve juba detsembris tehtud. See on küllaltki vana uudis. Nüüd olen ma siis Balou hunt.  Bashment Lounge - Pisike keldri urgas/ klubi. Paekivi all over this place. Alternatiiiiiiv, me like it. Ma olen väga rahul. Peod on head, muusika meeldib ja õhkkond on ka päris mõnna. Mul seal nüüd oma isiklik raadiosaatja, mis on eriti khuuuuul. "Cherry Vellele, Cherry Vellele", "Cherry kuuleb", "Palun, too ülesse baari jääd", "Ikka saab" Muidugi selle kuulmine põhimöllu keskel on küllaltki keeruline, aga suureks abiks on see ikka.

Moeshow

Minu kollektsioon - Smell of Spring

.

Modellina Laura kollektsioonis - Spekter

 

Kuna mu pisike trip fantastilisse sellissesse moelinna nagu London, oli nii ispireeriv, siis otsustasin teha enda isikliku moekollektsiooni. Enam ma sellist asja ette ei võta. Kohutavalt stressirohke on see üritus ikka. Nädala  aega unetuid öid, mis on täis ainult õmblemist on lihtsalt masendav. Modellideks olid siis Kiti, Liine, Laura-Liis'id, Susa. Nad olid päris tublid ja üldiselt jäin kogu üritusega rahule. Muidugi see meik neile eriti ei meeldinud. Õlivärvidega pläkerdasin ma kogu nende palja ihu ära. Jalad, käed, nägu - kõik, mis rahavale natukenegi näha oli, sai värviga kokku. Samas asi oli seda väärt, sest parima meigi auhind tuli koju. Minu nunnud Kati ja Janika käisid ka vaatamas, see tegi ikka südame soojaks. Ma olen isegi õnnelik, et ma edasi ei saanud, sest kogu seda ringi jooksmist ja närvitsemist ma uuesti läbi elada ei oleks tahtnud.

Peace ma lahkun lavalt, 

värskem kraam

coming soon.

C.

London 21-25.01.11

Esimene päev.
Reede õhtu kell 7 olime juba Nurriga lennujaamas. Väiksed Chek-in'id, passikontrollid ja 20.30 läks juba lend. Või noh, pidi minema, lennuk hilines üle poole tunni. Londonisse jõudesse tõmbasime kohe bussi peale, mis sõitis Victoria'sse. Sealt edasi sõitsime metrooga ja ja peale väikest ekslemist öises Londonis jõudsimegi oma hotelli. Seal ootas muidugi korralik üllatus. Harry oli teinud ainult bronninud meie toa, mitte maksnud. Peale väikest seletamist saime diili, et maksame ainult ühe öö eest ja hommiku selgitame välja, mis teema selle Harry kaardiga siis oli. Tuba oli keldri korrusel ja suht rotikas, aga mitte midagi, mida me üle ei oleks elanud. Väike siider enne tudisse minekut oli õhtu parim osa.
Teine päev.
Kõige sõgedam  shoppamise päev ever. Pigcocks, Hammersmith, Westfield (Nurr says: The Deth!) Tagasi hotelli jõudes ma ei tundnud ma enam oma jalgu. Viimati olid mu väikesed jallud sellises seisus suvel (Pirtal ja Korteris korraga töötamine)
Kolmas päev.
Põhirõhk oli vaatamisväärsustel: Big Ben, Tower Bridge, London Eye ja veel nipet näpet. Sportlased nagu me oleme, vantsisime enamus maad jala. Lõpuks siiski maandusime metroo peale. (armastan neid!!!!)
Koju jõudes jälle väike siider ja tudisse ära. Magushaput kana ma ei taha nt enam pikka aega näha. See oligi üks põhilisi asju, mida me sõime.
Neljas päev.
Alustasime Camden Town'iga. Meeletu turg igast alternatiiv inimestega. Holly oleks seal täiest arust ära olnud.  Ma jäin oma mõnusate sukkadega väga rahule, mis ma sealt ostsin. Hiljem tõmbasome Oxford'ile. Maailmakuulus shoppingu tänav siis. Meeletult palju poode=meeletult valusad jalad.
Viies päev
Tagasi Tallinnasse. Ma olin küll päris kurb. Just siis, kui ma Londoniga harjuma hakkasin, pidi juba tagasi lendama. See kohvritega trippimine on ikka täiega nõme. Ja ürita siis õige peatus üles leida. Sest ega need bussid. mis sind lennujaama peaks viima ei ole ju lihtsalt bus'i nime all. EI, need on mingid coach'id hoopis. Lõpuks me leidisime siiski õige koha ja jõudsime isegi ilusti lennujaama. Üllataval kombel ei olnud meil isegi kohvris eriti ülekilosid. Ma viskasin oma platvormid jalga ja ühe kampsiku selga ja rohkem polnudki vaja. Lend ise oli väga rahulik. Maandumised ja kõik jutud olid marurahulikud.
Üleüldiselt...
.. jäin ma oma väikese shoppingu tripiga väga väga rahule. Ma tõesti sain meeletult väikse raha eest meeletult mõnusaid asju. London ise oli ka vapustav. Suured linnad ja mina, me lihtsalt sobime kuidagi :D Kui finants vähegi võimaldaks, siis ma võtaks hea meelega aastas korra sellise tripi ette.




Cheers mates!

Üheksateist.

Sünnipäev siis. Reede oli avapauk sugulastega. Tüüpiline penskaritega istumine, jututeemas on eurokalkulaator ja maksud. Õnneks ma suutsin sealt varem välja hiilida ja Kati ja Janikaga Protestis väike siidripoiss enne töö-ööd teha. Oi, kuidas ma armastan oma tööd. Eriti kui kõik WC'd mõtlevad, et teeks massiv uputuse ja hakkaks ikka ropult üle ajama. Kohe armastusega kühveldasin seda ligi 7cm paksust veekihti väikse kühvlikesega. See selleks, kell 4 saime me Janikaga lahti ja tekkis ikka nii kaval idee minna Balousse, kus sai päris sassi tõmmatud. Balous sai isegi natuke seal töötamisest sosistatud. Mingil tundmatul kellaajal otsustas juba päris purjakil Nurr, et me nüüd lahkume. Mõeldud tethtud, tuigerdasime siis tema poole. Krissus panin ma ta ilusti magama. Hommikul kergelt pohmase näoga bussi oodates tulid mingid soome kutid ligi ja tahtsid mind pildistada, kuna mul pidavat omapärane stiil olema. Mida iganes. Trippisin siis rahulikult koju ja kebisin kaheks tunniks tuttu. Ärkasin, sättisin ja Korterisse. Seal olime alguses Holly, Meriti ja Nurriga, Max liitus ka meiega mõneks ajaks. Küllaltki rahulik oli kuni kümneni. Siis tuli veel veits rahvast, aga väga paljud otsustasid mu siiski üle lasta. No mis seal ikka. Sünnipäeva lõppu ma kahjuks ei mäleta, sest on enam kui kindel, et keegi sokutas mu joogi sisse miskit. See ei ole hea, ma ütlen. Pühapäev ja esmaspäev olid ametlikult kõige hullemad pohmaka päevad ja teisipäev algas mu elu juba üheksateistaastasena. Õhtul tulid issi, Anu ja Maarja läbi. Emme tegi sushit ka (mmmm)! Hiljem tulid Chärolin ja Triinu mulle soome kelguga järgi ja trippisime Triinu poole.I have never.. ja alkohoolikust Jänks olid põhiteemad. :D Kõige meeldejäävamad sünnipäeva kingitused on Hannese väike kunstiteos ja Harry Smithi poolt bookitud hotell Londonis. Tänud teile veel kord. See vist ongi kõik.


Besitos,
Cereza

Gossip girli maraton

See on see haigena kodus istumine ma ütlen. Olen juba teisi hooaja kaheksanda osa juures. Kogu see Manhattani teema seal paneb mind veel rohkem sinna poole pürgima. NYC gaaad i love it.Enne nii suure linna vallutamist tuleb natuke väiksematega leppida. London. Piletid on nüüd ostetud ja 21.01.11 on minek koos Janikaga. Can't wait. Natuke nukraks teem ainult se, et Kati meiega ei joini. Laupäeval juhtus tööl midagi eriti huvitavat. Ma nägin Liisut, oma lapsepõlve sõbrannat, keda ma pole nagu aastaid näinud. Meil on homme kohvidate Sfääris. On nii mõndagi millest rääkida.
xoxo Cherry Pop.  

kuidas?

Kuidas ma suudan üldse elus püsida, kui ainukesed inimesed, kes mulle jäänud on, kaovad varsti silmapiirilt? Seda kõike nii tühise põhjuse pärast. Ilma Kati ja Janikata on mul hetkel ikka väga raske oma elu ette kujutada. Nemad kahekesi on see, miks ma suudan koolis terve nädala vastu pidada, sest siis tuleb nädalavahetus ja nädalavahetus on meie aeg. See on aeg, kus ma tunnen ennast täiesti vabalt. Siis mind armastatakse selle pärast, kes ma olen, mitte selle pärast, kes ma olla võiksin. ALLAKÄINUD ÜHISKOND!

Lõpuks suutsin ennast kätte võtta

Ma olen plaaninud avaliku blogi alustasmist no nii kergelt paar aastat ja täna saigi siis algust tehtud. Täna hommiku selgus, et ma siiski ei jaksa sinna kooli ronida, aga ma mõtlesin kohe, et ei kavatse päev otsa lebotada, vaid hakkan asjalikuks. Koristasin oma toa ilusti ära ja jõudsin järeldusele, et nüüd võiks selle blogipoisiga ühele poole saada. Kõigele lisaks avastasin eile nii inspireeriva laulu, (eyes on fire - blue foundation)  mis lihtsalt ei lase niisama leboussi mängida. See vist olekski hetkel kõik.C ya.